Tänavuse Gustav Suitsu luulepreemia laureaat on Carolina Pihelgas luulekoguga „Ikka veel“. Žürii hinnangul on tegemist kunstiliselt kõrgetasemelise ja mõjusa teosega, mis käsitleb vägivalda, sellest eemaldumist ning hääle leidmist.
Tänavune kandidaatide valik oli tavapärasest mitmekesisem ja arvukam — preemiale kandideeris kokku 16 luulekogu. Žürii aruteludes tõusis esile hulk väga eriilmelisi ja tugevaid autoreid, mis kinnitas veel kord, et luule hindamine ei allu rangetele mõõdupuudele, vaid sünnib tundliku ja sisulise kaalumise tulemusel.
Žürii tõstis teiste seas esile Berit Kaschani luulekogu „Aprill“, mida hinnati küpseks, terviklikuks ja tugevaks raamatuks. Esile toodi teose lihvitud keelt ja tugevaid kujundeid, mis avavad eksistentsiaalset mõõdet.
Mitmel korral nimetati ka Paavo Matsini kogu „Baeri laulud“, mida iseloomustab sürrealistlik mängulisus ning võime viia lugeja ootamatutesse paikadesse ja mõttekeerdudesse.
Berit Petolai raamatu „Hele, tuisklev ja nimetu“ puhul märgiti, et autor leiab üha selgemalt oma häält. Tema tekstides avaldub väikeste asjade poeetika ning tähelepanelik pilk argielu detailidele.
Igapäevaelu maagilisi ja sümboolseid hetki toob žürii hinnangul esile ka Marge Pärnits kogus „Läbipaistev“. Pärnitsa luules muutub loodus tähenduslikuks ja omandab eksistentsiaalse mõõtme; hetki tajutakse peente detailide kaudu, millele lisandub avaram tõlgenduskiht.
Ära märgiti ka Mari-Liis Müürsepa ja murca luulekogud, mis mõjuvad löövalt, konkreetselt, eneseirooniliselt ja sotsiaalselt tundlikult. Müürsepa raamatut „Keegi hingab“ peeti autori seni üheks enesekindlamaks ja konkreetsemaks koguks, murca debüütteost „Kaks hunti“ iseloomustati aga mängulise ja stiilse irooniaga.
Komisjon tõi esile ka Ruuben Kaalepi teose „Leilimaastikud“, rõhutades autori erakordselt tugevat keeletaju ja oskuslikku ümberkäimist eesti keelega.
Kristi Küppari kogu „Sõnajalgne“ puhul peeti tähelepanuväärseks mängulise seksuaalsuse ning naise pilgu toomist erootika ja meeste kujutamisse eesti luules — see mõjus žürii sõnul värskelt ja põnevalt.
Samuti jäi silma Eveliis Padari raamat „Üle Toome ja veel veidi“, mis kõneleb küll Tartust, ent ka lähedusest, elevusest ja armastusest laiemalt. Esile tõsteti Padari värvikat ja kujundlikku keelt ning tekstide elurõõmsat energiat.
Laureaadina tõusis tänavu esile Carolina Pihelgas, kelle luulekogu „Ikka veel“ pälvis žürii hinnangul Gustav Suitsu luulepreemia üksmeelse tunnustuse. Pihelgas sai sama preemia ka 2012. aastal, kuid tema uus raamat on nii stiililt kui teemakäsitluselt sootuks teistsugune.
Žürii hinnangul on „Ikka veel“ kunstiliselt kõrgetasemeline teos, mida läbib selge ja terviklik teema: vägivald, sellega toime tulemine ning sellest eemaldumine. Teose esimene pool mõjub sümbolistlikuma ja otsivamana — justkui hääl, mis püüab alles sõnastada kogemust, mis on võtnud ära väljendusvahendid ja jätnud üksinda. Lehekülg lehekülje haaval muutub see hääl aga selgemaks, tugevamaks ja enesekindlamaks.
Raamatu teises pooles avaneb lüüriline mina juba maailmale laiemalt: lisaks isiklikule valule tõusevad esile ka ebaõiglus, teiste kogetud vägivald ja süsteemsemad ühiskondlikud haavad. Žürii sõnul on „Ikka veel“ emotsionaalselt raputav, kuid ühtaegu professionaalselt, vormitundlikult ja mõjusalt kirjutatud luulekogu.
Palju õnne Carolina Pihelgasele!