AASTAPREEMIA
JELENA POZNJAK KÕLAR
Peale balletikooli lõppetamist 1955.aastal nõudsid Kaarel Ird ja Ida Urbel Jelena Poznjaki Tartusse balletisolistiks. Nii sai temast juhtiv balletisolist 38-aastaks. Ta tantsis mitmekümneid rolle, millest mitmeid seati spetsiaalselt temale. Lemmikosad on olnud: nimiosa balletis “Esmeralda”, Klara “Pähklipurejas”, Anitra “Peer Gyntis”, nimiosa balletis “Tiina” nii 1958 kui 1984 aastal, Jeanne D’Arc balletis “Orleansi neitsi”, Muusa balletis Paganini, nimiosa balletis “Giselle” jpt.
Talle meeldivad kõik tugeva dramaturgilise arenguga osad. Teda on laval põletatud, poodud, maha lastud ja isegi kivisambaks tehtud.
Tants on tema jaoks muusika nähtavaks tegemine läbi keha plastika. Ei ole eraldi tantsu ega eraldi muusikat, on üks sulam, mis tuleb otse südamest. Suur tähtsus on ka pausidel, kus laval justkui ei toimuks midagi, saalist aga õhkab hinge kinni matvat pingelist vaikust.
Ta on esindanud eesti tantsukunsti küll Moskvas, Leningradis, Kiievis, Kaunases, Vilniuses, Riias, Poolas, Tsehhoslovakkias, Saksamaal, Soomes, Rootsis, Indias ja Sri Lankas.
Alates 1971.aastast kuni tänaseni on ta Vanemuise teatri pedagoog ja repetiitor. 1994.aastast alates ja ka praegu juhendab Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli. Esimese lennu lõpetajad tantsivad nii Vanemuises kui Rahvusooperis Estonia. Eeloleval kevadel lõpetab kooli II lend Vanemate klasside õpilased tantsivad võrdselt teiste balletiartistidega praegu balletis “Giselle”.
Neli loomingulist stipendiumi a’ 24000 krooni:
JAANUS RANDMA panuse eest rahvakultuuri edendamisele rahvatantsu valdkonnas ja rahvatantsuansambli TARBATU juhtimise jätkamiseks.
Randma on juhendanud tantsuansamblit Tarbatu alates 1996.aastast, ise tantsib ta ansamblis juba aastast 1982. Aastate jooksul on osaletud kõikidel tähtsamatel tantsupidudel ja festivalidel. Ta on olnud ise oluliste tantsuürituste lavastaja.
Ta oli Eesti-Soome 2005.aasta tantsupeo pealavastaja. 2006.aastal osales Tarbatu 23 üritusel ning Gaudeamuse pidu, ringreis Lätis-Leedus ja Tartu Üliõpilaspäevad olid vaike väike osa sellest loetelust. Kõige olulisem oli Tarbatule endile 55.juubelikontsert aprillis 2006 Vanemuise Kontserdimajas.
Tema juhendamisel on Tarbatu tõusnud Eesti üheks parimaks tantsurühmaks ja Eesti esindusrühmaks. Võimeka ja mitmekülgse tantsujuhi ja organisaatorina on ta suutnud aastatepikkuse järjepideva tööga kaasata ansambli tegevusse Tartu ülikoolide noori, kelelst nii mõnedki ei ole lahkunud Tarbatust ka pärast õpingute lõppu. Hetkel on Tarbatul 77 tegevliiget.
ANDRES DVINJANINOV
Tartus uute intrigeerivate mängukohtade kasutusse võtmise eest ja Emajõe Suveteatri juhtimise jätkamiseks.
Stipendiumi laureaat on Tartus kasutusele võtnud teatritegemiseks uusi intrigeerivaid keskkondi ja mängukohti. Nimetada võiks Tartu Ülikooli vana anatoomikum, kus etendatakse Frankensteini, Jaama 14 park, Eesti teatri sünnipaik, etendati Koidula, Antoniuse õu, etendati Rotipüüdja, sünnitusmaja, etendus Pingviinid ja munad. Kümne hooaja jooksul on Emajõe Suveteater võtnud teatritegemiseks kasutusele Tommemäe, Emajõe kaldad ja Lutsu Teatrimaja.
KAIRE LEIBAK maailma absoluutsesse tippu jõudmiseks kergejõustikus.
Vaatamata oma noorusele on ta näidanud juba maailmaklassi tulemusi, ta on tulnud 2006.aastal juunioride maailmameistriks kolmikhüppes ja 2005.aastal saanud noorte maailmammeistrivõistlustel hõbedale. 2006.aastal püstitas ta uue Eesti täiskasvanute rekordi kolmikhüppes, mis on parem kui Pekingi olümpiamängude norm. Ta ei ole rahuldunud saavutatuga eduga, vaid on sihiks võtnud tõusta maailma absoluutsesse tippu. Treenerid Kersti ja Mehis Viru teevad parima, et noorsportlase sihid täituksid.
AET OLLISAAR stipendium loominguliseks tegevuseks tekstiilikunstis.
Visuaalse maailma peegeldus läbi tekstiilmaterjali, suurte värviliste objektide loomine, mäng valgusega on tema vahendid ja võimalused. Ta on tegelnud visuaalsete emotsioonidega gobelääntehnikas nii Tartu Kõrgemas Kunstikoolis üliõpilasi juhendades kui oma loomingus. Gobelääntehnika kui lõngadega maalimine on kaasaegse kunsti kontekstis saanud uue tähenduse ja võimalused autoritehnikaks. Viimastel aastatel on ta järjest enam süvenenud kudumise tehnika äärmuslikku alasse – tehnikaks on saanud kudumise asemel peaaegu mittekudumine. Kudumine ja mittekudumine koos annavad võimaluse katsetada tehnilises mõttes seda, kui väheseks on võimalik kootud kujundeid minimaliseerida, nii et kudum koos püsib.
Ta on arendanud jõudsalt Eestis tekstiiliharidust, algatanud kõrgema tekstiilihariduse ümarlaua, toetanud tudengite ja kolleegide nätusetegevust.